Natuke aega eemal: Sydney, WRC ja uus töö

Kui taaskord olime siia mandrile tagasi jõudnud, pidin mina uud tööd otsima hakkama. Sain lõpuks tööle ühte kesklinna kohvikusse, kust palju tunde ei saanud ja ega palgagagi kiita polnud, aga kuskilt pidin ju uuesti alustama. Omanik oli üks Serbia mees ja kohvikus töötasid peaaegu kõik tema perekonnaliikmed. Kohvik asus suure büroohoone fuajees ning hommikuti enamik töötajaid tulid ja võtsid sealt omale kohvi. Loomulikult oli omanikul kõikide klientide tellimused peas, ta võis kellaaja järgi juba kohvi tegema asuda, seega kui inimene ruumi sisse tuli, oli tal täpselt enda maitsele kohvi valmis.

Septembri kuus käisime Ivariga Idakaldal Sydneyt uurimas ning WRC rallyt Coffs Harboris vaatamas. Idakallas on tõeliselt ilus ja roheline, palju tihedama asustusega kui Perthi ümbrus. Nägime ära võimsa ooperimaja nii päeval, kui ka öösel valgustatuna, käisime ühes kõrges tornis linnale vaadet nautimas ning puhkasime niisama. Siis võtsime rendiauto ning sõitsime ülesse Brisbane poole, et rallit näha. Rendiautoks oli pisike hyundai, mille katusel oli lahtikäiv mugav telk, seega ööbimise peale suurt raha ei läinud.
Sain oma esimeselt WRC rallilt nii suure vägeva elamuse, et ei jõua juba ära oodata, mil järgmist vaatama saaks minna. Kuna saime läbi tutvuste team guesti piletid, siis oli nii äge servicet lähedalt ja üldse teiselt poolt, kui muidu pealtvaatajad näevad, vaadata. Nägin ära enda lemmik sõitjad, sain nendega pildistada ning meie naaberriigi sõitjaga, Jariga, juttu ajada. Lisaks olime muidugi kaasa elamas Eesti poistele, Ottile ning Raigole. Poistel just kõige paremini ei läinud, kuid siiski oli äge meie pisikest rahvust seal võistlemas näha. Coffsist tagasi sõites põikasime veel mägedesse, vihmametsa, loomaparki ning teistesse ilusatesse kohtadesse. Lisaks käisime loomulikult ka Palm Beachil, mis meile tuttav Kodus ja võõrsil seriaalist, sattusime sinna parasjagu võtete ajal. Kogu see lahesopike seal oli ääretult kaunis, super ilusad majad, mõnusad kohvikud ja ilus rannaäär.

Idakaldal olles sain meili, et mind soovitakse intervjuule. Ma ise ei mäletanudki sinna kandideerimist, kuid miks ka mitte proovida, sest vana töö oli veel alles, aga uus tundus huvitavam. Kui kohtumisel käidud jäin vastust ootama. Töö pidi hakkama oktoobri lõpus, seega oleksin nii kaua veel kohviku tööd teinud. Kolmapäeval oli intervjuu ja reedel sain kõne, et kas ma ei tahaks kohe uuest nädalast lattu tööle tulla. Olin neile nii hea mulje jätnud ja abikäsi oli neil hetkel vaja, lisaks oli kõige positiivsem lugu see, et töökoht asus kodust alla kolme kilomeetri kaugusel. Selles kohas töötasin septembrist aprilli keskpaigani. Mulle hullult meeldis see ladu, inimesed olid super ägedad, sain endale igapäev järjest rohkem vastutusrikkamaid ülesandeid, õppisin arvutis erinevaid programme kasutama jne. Lõpuks ütles mu ülemus, et ei teagi, mis tegema hakkab, kui sellist personaalset assistenti enam kõrval ei ole.

Pildid vales järjekorras