Ei midagi erilist..

Hommik algas nii toredalt! Teist päeva juba sõidan bussiga, mida juhib eriti äge bussijuht. Küsib kuidas läheb, viskab üle bussi nalja, räägib niisama juttu ja soovib alati ilusat päeva. Sellised inimesed muudavad ka kõige halvema tuju hommikuti heaks!

Pole ammu kirjutanud. Pole millestki suurest kirjutada ka, hetkel võtame elu rahulikult. Nüüd istun juba rongis ja mõtlen, mida huvitavat me teinud oleme. 

Päevad mööduvad enamasti kodu-töö-kodu-trenn-kodu režiimil. Hommikud hakkavad vara, võtan endale hommikuti aega sööki nautida, mitte kiirustada. Sõidan bussi ja rongiga tööle kokku 1.20h, naudin üksi olemist, mõtlemist, unistamist, inimeste vaatamist. Kui kunagi tundus mulle sõit linna kooli või rongiga 20min Ülemistesse tööle nii pikana, et ei viitsi seda üldse teha, siis siin olen sellega nii ära harjunud ja üritan seda aega targasti kasutada.

Nüüdseks on ka Ivaril farmipäevad täielikult tehtud. Varsti anname teise aasta viisa taotluse sisse, et see kaelast ära saaks. Ivaril läks farmis kiiresti, sain tal ühel korral külas ka käia. Linnast maale. Külvamise ajal oli üleval mõnus niiske mulla lõhn, tekitas miskipärast koduse tunde. Lisaks käisin persnaisega seenel, mida Eestis seenel käiguga võrrelda ei anna, aga sain selle siin vähemalt ära proovitud. Kõndisime tunnikese mööda liivast-mullast maastikku, otsides põõsaste alt seeni. Saagiks sain kaks seent! Tipphetk oli see, kui tahtsin ületada vee poolt ära uhutud liivast teed, astusin sinna ja vajusin korralikult muda ning liiva segusse kinni. Rohkem farmis teha midagi ei teinudki, puhkasin, sõitsime traktoriga, tegin süüa ning olin kutsa Bellaga.

Nädalavahetustel olen enamasti tööl, samal ajal kui sõbrad väljas aega veetmas käivad. Hetkel ei kutsu mind Aussi ööelu üldse, lihtsalt ei ole tuju. Lisaks ei viitsi väsinuna tööle minna. Ivar käis eelmine nädal Eestlastega väljas, kuid ei olnud ka suuremas vaimustuses. Ütleme nii, et Eesti seltskonda, pidusid ja olekut ei ületa siin miski. Seega, ei viitsi mina selle pärast endale pohmelli ja väsimust tekitada, sest see pole seda väärt. Ei viska seda kellelegi ette ja ei tee kedagi maha, tegemist on lihtsalt minu arvamusega, võib olla olen lihtsalt ära hellitatud ägedate jäkupidude ning üritustega.

Sain eelmise esmaspäeva vabaks, mis oli siin Western Australia päev, kuna Ivaril oli see ka vaba, siis mõtlesime, mida teha. Mu töökaaslasest hiinakas soovitas Fremanteli marketit külastada. Mõnus koht. Suures angaaris on palju erinevaid toidukohti, nipsasjakeste, riiete, magusa, söögi, nänni jne müüjaid. Saab palju erinevaid sööke proovida ja niisama mõnusalt kaupa uudistada. Jalutasime Fremantle tänavatel ringi, äge koht on. Üks Perthi vanimatest linnaosadest. Mitmes kohas mängisid tänavamuusikud, mustkustnik ja tsirkuseartist tegid trikke. Tore vaheldus nädalavahetuseks, soovitan kõigil külastada.

Midagi muud eriti teinud ei olegi. Hetkel on selline säästmisperiood, et tahaks mingi korraliku summa kõrvale panna ja ringi reisida. Ostsime septembriks Sydneysse lennukipiletid ära. Austraaliasse tulles oli kindel plaan ja Ivari suur soov Rally Australial ära käia. Seega mõeldud ning plaanidesse võetud. 9. september lendame Sydneysse, seal tiirutame päev otsa linna peal, pärast võtame rendiauto ja sõidame edasi Coffs Harbouri. 11-14 vaatame rallit ja pärast seda tahame veel Gold coastile jõuda ning Brisbanes ära käia. Seega saaks juba kaks osariiki korraga külastatud, NSW ja Queensland.

Registreerisin ennast CBH tööle ka ära. Kui hästi läheb, siis saan umbes oktoobrist, kui viljavõtuperiood hakkab, viljahoidlasse tööle. Selleks pean läbima koolituse ja olema kohe valmis tööle startima. Andsin nõusoleku, et saan ühelt saidilt teisele edasi liikuda, seega kui alustan põhja pool tööd ja seal saidil saab töö otsa, saadetakse mind edasi lõuna poole. Tööks oleks siis kas kaalumajas autode kaalumine ja paberite ajamine, viljaproovide võtt, viljatüünide kinni katmine, viljaautode juhendamine vms. Töö kestaks umbes kolm kuud, kuus päeva nädalas ja umbes 12h päevas. Mis teeb sellest raske, kuid tasuva töö. 

Hetkel töötan ise veel kohvikus, kuid see töö hakkab vaikselt juba üle viskama, tahaks midagi uut, viis päeva nädalas, esmaspäevast reedeni, sest nädalavahetus on ainuke aeg, mil meil Ivariga võimalik midagi koos teha.

Rohkem midagi meelde ei tule, mis kirja panna. Ilmad on jahedamad, kohati sajab vihma - Austraalia talv. Meenutab natukene Eesti halba suve. Me oleme siin kaugel juba kaheksa kuud olnud, uskumatu, kuidas aeg lendab..

Kui ajast rääkida, siis mainiksin ära, et meil saab Ivariga 3 aastat. KOLM!!! Vot see aeg on veel kiiremini läinud. See on olnud parim aeg mu elus ja loodan, et kogu mu elu nii kiiresti ei lähe. Ta on mu kõige suurim tugi, toetaja ja hoolitseja. Ma ei kujutaks oma elu siin ega Eestis temata ette. Parim otsus oli koos Ivariga siia tulla, ta on mu päike igas päevas. Aitäh sulle! Armastan sind! 

Selline see väike postitus ongi, suurte uudisteta. Väike märguanne sellest, et me siin ikka olemas oleme ja elu käib. Olge tublid, igatsen pere, sõpru, oma inimesi.. Vahepeal rohkem vahepeal vähem..

Luban, et järgmine postitus on juba natuke põnevam ;)

Juhtus väike õnnetus

Kvaliteet hommikud, kui koos süüa saame

Ivar ja cupcakes

Kuivatatud känguru

Dumplings

Ei näinud, kui pilti tehti

Saime leibaaaaaaa

Mäletan, kui mu sõbranna meie Aussi tulnud ühise tuttava kohta rääkis, et kas ta tuli siia ainult süüa tegema. Kui aus olen, siis minu päeva tipphetked on hetked siin ka seotud toiduga. Tahan midagi uut huvitavat kogu aeg proovida ja kuna mõndade toitude toorainet on siit lihtsam ning odavam saada, siis katsetused toimuvad üsna tihti. 

Koosolek

Kodu

Piia

Long time no see

Pole lihtsalt viitsinud ennast kokku võtta ja kirjutada, kuid lõpuks mõtlesin, et annan endast natuke märku. 

Esmalt kõige paremad uudised - mul on KÕIK teise aasta viisa jaoks vajalikud farmipäevad tehtud, done.. Ma ei pea enam sellega oma pead vaevama. Lisaks läheb Ivar 28.04 oma viimaseid päevi ära tegema. Ta sai samasse farmi külvamist tegema, kus ta novembris vilja võttis, seega mõnus kodune sinna minna, sest selle perekonnaga saame siiani väga hästi läbi.

Vahepeal jõudsid Eestist minuni jutud, et mul ei pidavat siin üldse hästi minema ja plaan on kiiremas korras siit mandrilt tagasi kodumaale tulla. Pean kahjuks kedagi kurvastama või rõõmustama, et selline jutt ei vasta kohe üldse tõele. Meil läheb siin nii hästi, et plaanitud tagasituleku aeg lükkub kindlasti edasi. Selliseid jutte kuuldes saan veel rohkem aru, et siia tulek oli kuradima õige otsus. No päriselt ei saa aru, kes ja miks selliseid asju välja mõtleb, kas elu on seal tõesti nii igav!? :D

Viimased nädalad farmis möödusid suures ootuses Perthi tagasi tulla. Keha oli liialt väsinud öötööst, kuid pean jälle ütlema, et mul vedas siiski farmitööga, ma ei pidanud kuid kuskil küürakil midagi korjama või elama koos nii paljude erinevate rahvustega, keda sa võibolla kogu elu jooksul Eestis ka ära ei näe. Lõpuks hakkasid tööd õhtul kella kaheksa ja kaheteist asemel kella kolmeks neljaks hommikul nihkuma, seega ei pidanud päeval magama ning sai Margaret Riveri kandis ringi vaadata. Tegemist on super ilusa alaga, kus leiduvad surfarite lemmik rannad, tohutult veiniistandusi, pruulikodasid, shokolaadivabrikuid, jäätisevabrikuid, juustuvabrikuid ja muidu ahhetama panevaid kohti. Käisime Kerdiga kahel päeval nii paljudes kohtades, kui jaksu ning aega oli. Maitsesime super veine, mitte just kõige paremaid õlusid, maitvaid jäätiseid ja muud head. Lisaks sai seal ka korralikult rahakotti kergendatud, sest seal on mida kaasa tuua. Ühel ööl peale 17h tööpäeva ütleski ülemus lõpuks, et kuna vihma sadas ja viinamarjad imevad vee endasse sisse, siis suhkrutase seal langeb ning tuleb oodata, kui nad rohkem kuivanud on(3-10päeva), et ta ei tea kui palju tööd tulemas on ja millal, seega pole mul mõtet lihtsalt karavanis passida ning tööd oodata, võin koju minna! Pakkisingi oma asjad ja tulin järgmine hommik bussiga lõpuks koju.

Perthis puhkasime nädalavahetuse, tegime väikese grilli sõpradega ja lobisesime niisama. Jaanipäeva tunne tekkis, sest vihma sadas, grilli lõhn õhus, pusad seljas ja istusime varju all, ümber niiske õhk.

Uuel nädalal alustasin tööotsingutega.. See nii tüütu tegevus, kuid peab! Niisiis alguses surfasin lihtsalt gumtrees, seekis ja hays. Mõne päeva pärast panin gumtreesse tööotsimiskuulutuse ka ülesse. Mingeid pakkumisi tuli, aga olin liiga valiv. Viisin veel resumeesid ka laiali ja lootsin, et küll midagi tuleb. Olen siin ära hellitatud kiiresti töö saamisega ja peale ühte nädalat olin juba närvis, et midagi ei leia. Ivar lohutas mind ning ütles, et tuletaksin meelde, kui kaua meie tuttavatel aega on läinud. Kuid siiski, ma olen kärsitu ja tahan kõike kiiresti saada. 

Olin maininud Helenile, et kui ta kodumaale tagasi läheb, oleksin valmis ta töö üle võtma(ta läks minu asemel, kui farmi läksin, Tony juurde, kohvikusse tööle). Nii siis, uue nädala teisipäeval, peale kesklinnas töövestlust, tuli mulle sõnum Tonylt "are u ready to work?". Ptuiptuiptui, ei suutnud jälle oma õnne uskuda. Pidin juba kolmapäeva hommikul poole kaheksast tööl olema ja lasin pühapäevani välja.

Vahepeal juhtusid meiega mõned sellised asjad ka, et pidi endalt küsima, miks meie, kuid eks meil ole muidu siin mandril hästi läinud ja mõned mustad pilved kulusid selgesse taevasse ära ka. Esiteks läksid Ivaril prillid katki, uute ostmine pole just kõige odavam, siis läks auto käigukast, kuid lõpuks saime uue käigukasti romulast ja mu kullakallis õlinäpust mees on nii osav, et vahetas selle hoovis natukese jamamisega põlve otsas ära. Lisaks hakkas külmik nalju tegema ja külmetamise asemel soojendas. Järgmiseks tuli välja, et uuel autol pole immobilaiserit, mida ümberregistreerimiseks vaja on, seega pidime selle veel peale panema, veel üks välja minek. Kõige lõpuks, farmist bussiga tagasi sõites lakkas mu uus ipad töötamast ja hakkas oma elu elama. Õnneks vahetati see kohe tasuta applestores ära.

Töö on nagu ikka Ivaril viis päeva nädalas, minul nii kuidas juhtub. Hommikul ärkame natuke peale viit, teen hommikusöögi. Siis tööle. Enamasti viiest koju ja vähemalt kolm korda nädalas üritame jõusaali jõuda. Siis söök, mõni seriaal või Ivaril fifa ning üheksa paiku juba magama minek. Jõusaaliga siin see hea asi, et avatud 24/7, seega mine millal tahad, endal on sisenemiseks kaart olemas, nädalamakse läheb automaatselt kontolt maha. Ega muud huvitavat nagu toimunud ei olegi, päeval lähevad nii kiiresti, et märkasin praegu, et meil sai pool aastat siin täis. Uskumatu kuidas aeg lendab! Kohati on väike koduigatsus ka peal, aga selle saab skypega ära ajada. Minul on veel tekkinud Eesti toidu isu. Must leib, eriti veel empsi tehtud, ajab lihtsalt suu vett jooksma, kui selle peale mõelda. Kuid mis siin ikka, kaks aastat on elus nii väike aeg ja pigem kahetsed seda, mida ei teinud, kui seda mida tegid. Seega tuleb viimast võtta! 

Räägin natuke Austraalia toidust ka. Kuna esimene hoiatus mu sõbrannade poolt siia tulles oli see, et võtad siin kindlalt juurde, siis räägin, miks see nii on.

Nimelt on Aussis kogu kiirtoit nii odav. Hungry jacksist korralik ports burger, friikad, kastmed, jäätis, milkshake ja soft drink(täida palju tahad) kokku umbes 10$ või vähem veel. Poes pizzad, friikad, krõpsud maksavad mitte midagi, lihtsalt väga odavad. Mäkil ja domino pizaal on oma mobiiliäpp, millega võid ette tellida üks kõik kust oma eine. Kõik odav on veel nii lihtsaks tehtud. Seega kui tahad odavalt ära elada, pead arvestama, et kaalunumber tõuseb rahakotiga koos. Sellepärast ongi Aussis nii palju ülekaalulisi, aina enam pannakse rõhku kaalulangetamisele ja tervislikule eluviisile.

Ise olen hakanud siin toidukvaliteedile suurt rõhku panema. Väljas eriti süüa ei taha, kuna mulle meeldib teadmine, mida ma ise oma toidu sisse täpselt panen. Kuna Austraalia kasvatab enam vähem kõik juurviljad, puuviljad jne, siis on kõike värsket siit aastaringselt saada, AGA.. korvi täis rämpsu on ikka poole odavam, kui korvi täis rohelist. Seega tervislikult toitudes pead arvestama suurtemate väljaminekutega. Kuid kõik on seda väärt, sest tead, et su keha oma igasugusest jamast puhas ja olemine on parem. Eestis ei olnud ma suur salati sõber, kuid siin olen hakanud neid armastama, iga õhtu värske salat nt maasikate, magusherne kaunadega, basiilik, kurk, tomat, peet jne. Lisaks quinoa seemned, mõni hea liha või kala. Uurin iga päev uusi blogisid, kust mida katsetada. Suhkru olen endal ka ära jätnud, asendanud natukese meega ja suurest shokolaadi sõltuvusest olen enam vähem lahti saanud. Ivar on ka roosuhkru peal, sool on ainult roosa kivisool ja veepudel peab kogu aeg kõrval olema.

Rohkem vist midagi kirjutada ei ole.. Peale selle, et meil hakkab siin maailmaotsas nüüd vaikselt tal tulema, mis sest, et päeval kisub kraadiklaas ikka korralikult üle 30 kraadi ja rannas saab vabalt käia. Õhtud on juba kohati jahedamad ning soojemad dressid tuleb selga ajada.

Olge tublid ja suured tervitused sinna maade merede taha! Lisaks suuuuurimad kallistused ja õnnitlused kahele mu lemmik tüdrukule, Liisule ja Liisile, kes sel nädalal aasta vanemaks said. Igatsen teid väga!

Ja lõpuks üks minu jaoks väga tabav lause Austraalia elu kohta: "On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohustus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks muidu ta üldse kodust välja läheb." K.Ristikivi

Injidupi rand, mõnus ära peidetud paradiis

Otsisime Kerdiga põnevaid kohti

Viimased päevad shokahoolikuna

Cheeky monkey pruulikojas õlude proovimine

Millers ice cream factory

Winery

Howard Park winery, koht kus ise viinamarju pickkimas käisime, sain sealt maailma parima muscat rose veini. Nii maitsev! Teevad Mad Fish veine ka, neid Eestis olemas

Welcome to my crib!

Maasika-mascarpone, ferrero rosheri, viigimarja jäätisised

Kerdiga saime palju nänni

Viimane hommik põllul

Kermit smuuti, mu uus lemmik, sees on spinat, avokaado, laim, värske apelsini mahl, banaan, õun

Käisime Raineri sünnipäeva puhul katamaraanidega sõitmas

Vanade autode muuseum

Väike näide poekotist, see siin laual kokku läks makma 40$ ning asju ei ole eriti palju

Farmi-Piia

Tervitused Dunsbouroughst! 

Kiire väikene postitus, näitamaks, et meil siin ikka elu käib ja tööd on. Kuna hetkel teen oma farmipäevi öösiti viinamarjakorjamisel spotter olles, ei ole lihtsalt aega ega jõudu midagi kirja panna. 

Nii, kuuaega tagasi ühel reedel tuli Kerdile, Ailarile ja mulle sõnum, et pühapäevast hakkab töö Margaret Riveri kandis pihta. Laupäeval nautisin veel viimast suurlinna päeva, käisime Mandurahis 10 inimesega paadiga jõepeal sõitmas ja sõime rämpsu. Pühapäeval pakkisin kotid kokku ning asusime etteantud aadressi suunas liikuma. Läksime kahe autoga, millest üks, tund enne kohale jõudmist, otsad andis ja meist maha jäi. Dunsboroughi kohale jõudes ja oma karavani võtme kätte saades, ehmatasin alguses küll ära ja mõtlesin, et kas tõesti siin pean ma umbes kaks kuud elama. Ivar lohutas ja ütles, et hoia farmipäevad ja dollarimärgid silme ees, siis saad ilusti hakkama. Sättisime ennast sisse ja läksime tööle. Esimene õhtu olime kolmekesi, aga edaspidiseks sain mina omale uue partneri. Seega Kert on Ailari spotter ja mina olen koos ühe umbes 50-60a aussi mehe Brianiga. Meil sujub töö hästi ning oleme ülemuse jaoks heas nimekirjas. Vähemalt nii mulle tundub, kuna oleme saanud kliente kes on ülemuse jaoks väga tähtsad, seega ta usaldab meid palju.

Tööst kirjutasin eelmises postituses lähemalt, seega sellele enam oma uneaega ei raiska. Kirjutan üleüldiselt nädalast. Töö hakkab siis sõltuvalt korjatavate ridade või vajaminevate kastide/pinide arvust. Mõni päev lähen tööle kaheksa õhtul ja jõuan koju viis hommikul, mõni päev jõuan koju alles kümme läbi hommikul. Seda ei tea kunagi täpselt kaua läheb. Alguses oli päeval magamine minu jaoks väga raske ja õhtul tööle minnes olin täitsa zombi, aga nüüd hakkab režiim vaikselt sisse harjuma. Mõned ööd on tüütud selle poolest, et peame masinat kaks korda pesema, kuna liigume ühest istandusest teise. Pestes saan tavaliselt läbimärjaks, siis on vaja riideid vahetada ning vastik niiskus ja külm on naha vahel. Näiteks eile juhtus selline lugu, et varupüksid, mis ma proovimata kiiresti kaltsukast 5$ eest kaasa haarasin olid mulle täiesti väikesed, seega teises istanduses töötasin vastikult märjana.

Hetkel näevadki meie päevad välja nii, et hommikul magama, päeval üritame magada, vahepeal sööme natuke, ärkame enne tööd ülesse, sööme jälle, sõidame tööle ja siis hommikul koju tagasi. Õnneks lendavad need päevad siin ikka väga kiiresti ja saan oma puuduolevad farmipäevad siit kätte. Betty saatis mulle Narambeenist kirja, et sain 42 seal tehtud(AITÄHHHH!!!) ja 5 sain veel farmist, kus Ivar töötas, seega mul 41 ametlikult veel vaja teha, mis kohe tehtud, kuid olen siin hooaja lõpuni.

Paar seika, mis minu jaoks huvitavad:

* töötades on suured ämblikud mu jaoks juba nii tavalised nagu Eestis keldris keldrikakand, üritan neid enda istumisealt eemal hoida ja lihtsalt ei taha neid enda peale ronima, muu on okei. Eile ronis üks pirakas mul käie peal, ehmatas natuke

* ööjooksul võin kõndida paarist kilomeetrist kuni kümne kilomeetrini, oleneb ridade pikkusest, mida võtame, sest lühemate ridade võtmisel ei ole mõtet masinale tagasi ronida

* ühes istanduses oli nii palju jänese auke, et pidin vaatame, et sisse ei astuks ja jalga ei murraks

* masin oli ühel ööl nii libe, et kukkusin keset sõitu poole redeli pealt alla, õnnelikult, õnneks..

* jänesed on tavalised ridade vahel hüppavad, hiired veel tavalisemad, lisaks ägedad erkrohelised lehekonnad

* üks känguru hüppas mulle eile vastu, passis veits ja siis pööras kõrvale ning läks minema. Öösiti ja hommikuti koju sõites pole veel ühtegi korda olnud, mil ma näinud neid poleks. Lisaks on ümberkaudsed põllud neid paksult täis

* pinnide, mida me viinamarju täis korjame hinnad varieeruvad keskmiselt 400-2500$, kõik oleneb sordist, maitsest, mahlasisaldusest ja paljust veel. Umbes kümme aastat tagasi, kui mari oli väga hinnad ja ei olnud nii palju istandusi võis mõne pini(üks tonn umbes) hind olla 10000$, kokkuostjad olid nõus kvaliteedi eest väga palju välja käime. Me korjame öösiti keskmiselt ühes istanduses 50 pini, seega 500000$ ühel õhtul teenida pole paha

* hetkel töötame kuus kuni seitse ööd nädalas, minul tuli kuue päeva eest 62 tundi ja poistel seitsme päeva eest 81 tundi

* lisaks chaser binile õppisin ma rida korjates ka kombainiga sõitma, kes oleks seda arvanud, et ma siin Aussis nii paljud masinad selgeks õpin

Ühel nädlavahetusel käisime ka Perthis Märdi sünnapäeva pidamas, kõik läks üle ootuste hästi. Kuna meil uus maja, siis kartsin, et pärast ei jää majast midagi järgi, kuid Märt tegi head tööd ja koristas ilusti kõik ära. Ja ta ei jäänud enne külaliste lahkumist magama ka, mis oli minu suurim mure :D poiss võttis ennast kokku!

Rohkem nagu polegi midagi kirjutada, hetkel ongi hilja üles, veel hiljem voodi ja nii see rikkus majja toodi.

Loodetavasti saan sel nädalavahetusel ka Perthis ära käia, tahaks ühe päeva oma mõnusas voodis välja puhata!

Ilusat vabariigi aastapäeva meile tagant järgi ja palju õnne sünnipäevaks Tiina Rühka!

Piia

Meie siinne kodu, naabriteks on aborigeeni pere, kes ei ole sellised, nagu neist enamasti räägitakse. Sõbralikud inimesed ja täna naine just rääkis, et oleksin üksi sõites ettevaatlik, kuna Aussis liigub igasuguseid imelikke ringi ning kui autot tahetakse peatada, siis sõidaksin kindlalt edasi.

Poiste tuba

Minu tuba ja köök, kusjuures meil voodikohti kaheksa, kuid ma ei kujutaks elusees ette, kuidas nii paljukesi siin elada. Eemal samasuguses elab umbes seitse korealast üheskoos, kuid nad pisikesed ka.

Pisike köögike

Dunsboroughi rand, linn meenutab Haapsalu, mõnus pisike, kõik käe ja jala juures

Meie nunnu kolmejalgne sõber, kes ühel õhtul meile külla tuli. Nimeks 

Panid poisid talle Threebod

Võtsin Kerdilt öise pildi masinast

Kleepuv ja igasugust jama täis masin

Magus raha

Mu ridade süsteem, kes ja kuidas kuhu minema peab. Paika pandud süsteem

Varahommik, planeet Veenus särab taevas

Haned, pardid, kanad ja paabulinnud, ajasin neid hommikul masina eest ära

Keset ööd kombaini roolis

Tavaline teabox

Ema ja isa oma pojaga

Farmiseltskond Kert, Piia ja Ailar

Uued tööpõllud

Viimasest postitusest on juba nii palju möödas, et pean mõtlema mida tehtud, kus käidud ja mis üldse uudist.

Parim uudis on see, et kaks kuud asja ajamist ning saime lõpuks oma maja. Asume Ballajuras, mis on umbes 7km meie vanast elamisest, kesklinnast kaugemal. Maja on suur, mõnus kodune. Nelja suure magamistoaga(meil Ivariga veel oma vannituba), kahe elutoaga, lahtise köögiga, mõnusa tagaaiaga, suure garaaziga ja konditsioneeriga. Hetkel oleme siin kolmekesi, aga varsti tulevad Tiina ja Mart ka siia.

Räägin siis käikudest. Ühel vabal päeval käisime Ivariga Whiteman loomapargis. Seal saime lähedalt vaadata Loomi, mida eriti enam mujal maailmas ei ole ja siin on nad looduskaitse all. Jalutasime känguru aedikus, kus saime neid sööta ning katsuda. Lisaks olid eriti meeldejäävad koaalad, vombat ja opossum. 

Vabadel päevadel oleme ikka proovinud randa jõuda. Ostsime bodyboardid ka, millega saab lainetel sõita. Vahepeal on laine nii suur olnud, et võimatu on üldse seal vees midagi teha, kohati ajab hirmu nahka. 

Ivar sai meil vahepeal 26, kuna ma pidin õhtul tööl olema, seega tegime hommikul pannkoogid Mäetalu moodi ja sõime mu tehtud oreojuustukooki.

Eelmine pühapäev oli Austraalia päev, mis on siin kõige suurem püha. Kogu linn on lipuvärvides ja hommikust peale toimuvad erinevad üritused. Mina olin hommikul kohvikus tööl ja poole päeva pealt ütles ülemus mulle, et saan aru, et tahad juba koju minna, seega sain ühest ennast koju sättima ja liikusime siis Ivari ning Märdiga ühte parki, kus Merle ja Toodo ning suur hunnik eestlasi piknikku pidas. Sõime jõime seal, mingi hetk hakkasime kesklinna liikuma, et ilutulestikku näha. Ma ei ole kunagi nii võimast ilutulestikku näinud, väga äge oli! Kusjuures sellest saigi mu viimane tööpäev kohvikus, sest uueks plaaniks oli farmi minek. Õnneks leidsin endale kohe asendaja, Heleni, meie Dianella majast.

Ühel laupäeval korraldasid meie vanad/esimesed majakaaslased Sorrentos kokteilipeo, kuhu mina, Ivar ja Märt ka oodatud olime. Panime ennast viksilt ning viisakalt riidesse ja läksime peole. Mõnus istumine ning tutvusime uute inimestega. Peo käigus tuli jutuks Kerdi ja Ailari farmi minek. Ütlesin, et oleks ka huvitatud, kuna farmipäevad peab ära tegema ning mida varem, seda parem. (Ivar saab arvatavasti Eesti kevadel/Aussi sügisel meie vanasse farmi külvama minna, seega ma peaks ise kuhugi minema) Triinu oli eelmine aasta seal töötanud ja sai hästi ülemustega hästi läbi, seega ei jäänud meil muud üle kui kõik koos farmeri juurde kohale sõita ning ennast ära näidata. 

Räägin tööst lähemalt. Meie ülemus pakub viinamarja koristus teenust erinevates istandustes. Tal on olemas suured kombainid, mis korjavad viinamarja. Enne selle kuulmist arvasin ma siiani, et viinamarju korjatakse käsitsi. Igaljuhul, töö toimub öösiti, kuna päeval on liiga kuum ja viinamarjad peavad olema maha jahtunud. Seega oleme viimastel päevadel tööle läinud 9-10 aeg õhtul ja olenevalt koristust vajavate ridade arvust läheb meil aega. Üks hommik sain kell üheksa voodisse ning täna öösel veerand viis. Minu tööks on hetkel olnud spottimine. Öeldakse ridade arv,  siis vaatan kuidas neid jagada, nii et chaser binil ja kombainil oleks hea vagude vahele keerata. Näitan taskulambiga kuhu vahesse peab chaser bin minema ja teen risti postile ning näitan kombainile, millist rida võtma hakkab. Vaatan marjade kasvu vahe, mille järgi pannakse kombainil korjamismehanismi kõrgused. Kui korjamine käib, vaatan üle kui puhtalt võetud on. Kui juhtub, et masin teeb tööd mustalt või näiteks viinamarju on maas palju ja taimed saavad palju kannatada, anna kohe juhile teada ning vaatame, mida peab muutma. Töö on suht must ja kleepuv, kuna masina taga käies pritsib viinamarja mahla nii palju peale, päeva lõpuks oleme nii kleepuvad, et vastu seina joostes kleepuksime sinna tõenäoliselt kinni. Aga need viinamarjad.. Neid ei anna poe omadega võrreldagi. Nii magusad, värsked, söö palju tahad. Keset ööd kilomeetreid kõndides on hea energiaallikas. Lisaks sõidsin ühel päeval chaser biniga ka. Vanem john deer, kui eelmises farmis, aga sain hakkama. Tööks on siis vagude vahel sõitmine ning kombain laseb kõik viinamarjad tagaolevatesse binidesse. Vagu on kitsas ja pead jälgima, et kuhugi posti sisse ei sõidaks ning et kogu viinamari täpselt kasti läheks, sest kombainijuhil on seda raske jälgida, tema töö on võimalikult otse sõita, mitte poste ja taimi kahjustada.

Praegu on hommikud/päevad rasked olnud, kuna kindlat reziimi pole veel kujunenud, seega magamine käib jupiti ning kohati on täitsa zombi tunne. Aga eks varsti harjub ära ning tööd on umbes kaks kuud, sel juhul pole hullu. Hetkel käime tööl umbes 13km kaugusel meie majast, täna öösel lähme juba võibolla kaugemale. Järgmisel nädalal sõidame Margaret Riverisse, kus elame karavanpargis. Seal on palju tööd ning suured istandused, seega kolin natukeseks meie mõnusast kkodust välja.

Mainin veel ära suured ämblikud, kelle võrgud on ehitatud risti ridade vahele. Mina kui suuuur ämbliku foobik olen vähemalt nende kartusest üle saanud. Pimedas vagude vahel joostes ei saa lihtsalt midagi teha, kui käega võrk katki lüüa ja edasi minna. Harvad pole ka need korrad, kui võrku ei märka ja jooksen näoga sinna sisse. Siis puhastad ennast sellest eriti kleepuvast ämblikuvõrgust ja loodad, et kuskil selja peal sul sõbrake ei roni.

Ivar on labourer, ehk siis tööline, kes teeb objektidel enamasti kõike, mis teha vaja. Palk on hea ning töökaaslased ka. Tööd pidi palju olema, seega temal ka muret ei ole.

Siit siis selline kokkuvõte, vabandan kui jutt keeruline või süsteemitu tundub, kuid vabandan ennast sellega välja, et käisin öösel tööl ja aju ei tööta veel kõige kiiremini!

Koaalabeebi

Opossum

Vombat

Ivar katsus esimest korda elusat madu

Albiinokänks

Ivari sünnipäevatort

Viksilt kokteilikale

Suur armastus

See lipp oli kindlalt vähemalt poole jalgpalliväljaku suurune

Lennushow

Telefoniga head pilti ei saanud

Dianella burksipäev, ise tehtud, hästi tehtud

New sweet home

Bodyboardiga proovin lainele saada

Viinamarja korjamis kombain ja traktor, millega sõitsin. Hommikune masinate pesu ja puhastus, peale 11h öist korjamist

Mega mahlased ja magused viinamarjad

Igaöised sõbrakesed

Õnnelikud, väsinud ja kleepuvad spottijad varahommikul

Puhas töö see ei ole

Piia