Kohe varsti on kaks kuud täis ja aeg on nii kiiresti läinud. Mina töötan ikka hotelli/pubi baaris ja Ivar põllumehena. Elu on ilus, soojakraadid pidid basseinimehe andmetel nädalavahetusel üle 40 kraadi olema.
Tööpäevadel ärkan umbes üheksast(oleneb, kas hommikune või õhtune vahetus), söön, sätin valmis ja hommikune vahetus algab 10.30. Siis hakkab suur koristus pihta, tõmban tolmuimejaga igalt poolt, pesen mopiga kõik põrandad, koristan wc-d, panen baari matid ja trayd valmis, küürin igalt poolt veel kust saab(meil pikk nimekiri ning järjekord, kuidas mida millal teha), täidan coolroomi, toon teistest coolroomidest jooke ette, vaatan spiritsid üle jne. Kui list tehtud, siis igal päeval on veel oma üks eraldi ülesanne, nt pesekõik joogipudelite prügikastid ära või pese kõik puust seinad ja alused baaris ära jne. Ühesõnaga kella 10.30-16.30 möödub aeg koristades. Siis oleneb päevast, kas lõpetad iuba 16.30 või 17,18. Mulle meeldivad hommikused vahetused rohkem, sest saan peale tööd jooksma minna. Sunnin ennast 3-4 korda nädalas ikka jooksma. Enne õhtust vahetust on raske minna, kuna siis väljas veel liiga kuum ning jooksmine on lihtsalt enesepiinamine.
Pärast tööd ja jooksu, õhtusöök ning siis istun baaris ajan kohalikega juttu või vaatan filme.
Õhtune vahetus lõpeb ametlikult 24.00, aga oleneb päevast, mõnikord saab varem tulema, kuna nädala sees ei ole hilja õhtul baaris enam inimesi.
Nädalavahetusteti on vastupidi, õhtul enamasti rahvast paksult täis, seega töö täies hoos ja logelemiseks aega ei ole. Kuna baar on ka kohaliku alkoholipoe eest, siis 23.45 hüüab meie ülemus üle rahava ja muusika "only takeaways", seega peame kiired olema ja korralikult takeawaysi müüma hakata. 24.00 seaduse järgi enam midagi müüa ei tohi.
Lisaks on siin tööl palju seaduseid, mida Eestis kuskil ei ole. Et alkoholi müüa ja baaris töötada, pead tegema RSA, ehk siis responsible alchol service ticketi. Seal testis nii palju selliseid seadusi, mis mulle uudisena tulid. Nt. ei tohi baaris töödates shotti ega mingit alkoholi maitstagi(jägermeistritöö oleks palju igavam), lisaks veel meie oma baari seadus see, et inimene saab endale osta ainult ühe shoti korraga ja pean kella vaatama, kui talle selle annan, sest pool tundi peab igal shotil vahet olema. Kui näen, et inimene purjus, siis enam talle müüa ei tohi(eestis tuleb pool kasumist purjus inimeste pealt). Ja palju muud veel, mis hetkel ei meenu.
Kaua me siin maal enam ei ole, kuna kohe varsti on Ivaril töö läbi ja tuuled viivad tagasi Perthi. Märt ja Ivar ajavad siin igapäev asju, et linna jõudes saaksime mõnusa maja üürida, kus ennast võibolla juba vähe kauemaks sisse seada.
Natuke kahju on ikka ära minna, kuna farmi inimesed on toredad ja kohati pere eest. Hotellis on jõulud ees ning kiire aeg, loomulikult raske ka sealt ära tulla, aga kahjuks on meie aeg edasi liikuda ja mina ei saa üksi siia jääda. Mõned tüdrukud hotellis on ka lähedasteks saanud, küll aga kohtume Perthis.
Nüüd, kui juba kuupäevad enamvähem teada, siis on paigas ka see, et jõuludel oleme roadtripil. Suuna võtame Karijini national parki, mis juba google piltide pealt ajab kananaha peale. Uueks aastaks oleme tagasi Perthis ja otsime töö ning eks näeb, mis saab edasi. Austraalias kindlaid pikaks ette teha ei saa, tuleb elada päev korraga!!
Olge tublid seal kaugel, hoidke külma eest!
Piia
Panen ainukese pildi, mis mul hetkel ipadis on. Igaljuhul see ämblik vaatas mulle vastu eelmine nädal farmis koera jooginõu küljest, kui vett vahetama hakkasin. Ehmatasin nii hullult, et nõu lendas kaarega kraanikaussi ja sinna see jäi kuni farmi perenaise tulekuni. Ta puutus seda väheke, et saaksin pildi, kus ämblikul jalad harali ja ütles, et on küll mürgine, aga tema neid ei karda.
