Natuke aega eemal: January 2014

22.jaanuar kui Narambeenis ja farmis sai head aega öeldud, võtsime suuna Perthi peale. Ma polnud kuus nädalat linnas käinud. 23. Jaanuar käisime ostsime poistega omale raodtripi jaoks söögid, joogid ja muu vajamineva matkavarustuse ära, tankisime auto kütust täis ja jäime hommikut ootama.

Jõululaupäeva hommikul kell 5(Eestis oli veel õhtu) hakkasime sõitma Karijini poole. 1500km ülesse põhja. Pikad palavad sirged vastutulevate roadtrainidega ning levita, kuni esimese päeva lõpuks saime Märdiga kahepeale üle 1000km sõidetud. Ööbisime roadhouses, kus pidasime ka jõululaupäeva. Menüüd olid kiirspagetid tomatikastmes, must leib, tuunikala ja sprotid.

Hommikul pakkisime asjad kuue-seitsme aeg kokku ja asusime edasi sõitma. Suuremaks vahepeatuseks sai Newman, kus saime kokku teiste Eesti poistega, Raineri ja Henriga. Ronisime esimese suurema mäe otsa, ootasime, et poed avataks(pühade tõttu ei avatudki) ja sõime roadhouses kõhu täis. Järgmiseks peatuses oli loodetavasti Karijini. Kuid kahjuks nii ei läinud. Auto hakkas naljakalt käituma ning peatudes avastasid poisid, et rehv kohe katki minemas, seega sai see ka vahetatud. Natukese aja pärast tegi auto samamoodi ning avastasime, et teisel tagumisel rehvil sama jama. Lootsime siis, et sõidame Karijinisse vähemalt ära ja eks edasi näeb, mis saab.

Vahepeal oli kogu maastik ka muutuma hakanud. Auto aknast välja vaadates, ei tulnud suust muud kui vaata seda, mida pekki, kui ilus, ossa jne(ei hakka kogu keelekasutust siin välja rääkima, sest palju oli ka ebatsensuurseid sõnu).suured rohelised ja kaljused mäed, sinine taevas ning päike kõrgel säramas.

Lõpuks jõudsimegi oma reisi sihtpunkti - Karijini National Park, mida loetakse maailma üheks ilusamaks looduspargiks, oma tohutute mägede, kanjonite, jugade ja aborigeenide pühapaikadega.

Olime bookinud kaks de lux eco telki, üks Märdile ja Magnusele ning teine meile Ivariga. Need olidki sõnaotseses mõttes luks telgid, kus sees suur king bed, katuseta vannituba ja terrass.

Esimesel õhtul mõtlesime, et lähme vaatame enda lähedal asuvat ujumiskohta. 15 minutit turnimist ja olimegi kohal. Seda esimest emotsiooni ei anna lihtsalt sõnadega edasi anda, see vaade ning need kaljud, mille vahel ujumiskoht oli.. Saime kohe kinnituse, et me tegime ikka kuradima õige otsuse, et siia trippima tulime.

Kui ujutud, läksime valmistasime endale õhtusöögi ja tegime järgmiseks päevaks plaani. Kuna meie autoga ei olnud hea mõte ringi vaadata, olid Rainer ja Henri nii head ning nõustusid kõik koos nende autoga ringi sõitma.

Hommikul kella seitsmest läksime hommikusööki sööma, siis pakkisime asjad kokku, täitsime veepudelid ning asusime matkale. Esimeseks kohaks valisime circular pooli, mida soovitati kindlasti külastada.

Parkisime auto ära, imetlesime natuke suurt auku kaevavat sisalikku ja läksime kalju äärele. Alla vaadates nägime sügaval põhjas helesinist ujumiskohta, nägi välja nagu väike paradiisi kohakene. Otsisime siis koha, kust saab alla selle juurde. Korralik turnimine mööd kaljuseina ja kivikamakaid, väike matk mööda kanjoni põhja ja olimegi kohal. Täitsa lõpp kui ilus ning mõnus seal oli. Kuna kanjoni põhjas oli tuulevaikus umbes 43 kuuma kraadiga, siis ujuma minek oli kindel. Jahutasime seal ennast maha, poisid tegid vettehüppeid, tegime palju pilte ja nautisime seda hetke. Siis riidesse ja ülesse tagasi ronimine, poistel nii raske vist ei olnud, aga ma olin küll alla andmas :D vähene trenn andis tunda.

Edasi pakkisime ennast autosse ning sõitsime edasi. Jõudsime joa juurde. Taaskord turnisime kaljust alla ja nägime juga. Seal seistes ning ümberringi vaadates said aru, kui väike inimene selle looduse keskel on, kogu see kanjoni kurd oli nii võimas ja aukartustäratav! Hüppasime jälle vette, uurisime kalju peal ronivat sisalikku ning mõnulesime pisikese joa all. Pärast kõnsisime mööda kanjoni põhja edasi ja jõudsime aborigeenide pühapaigani, see oli kaunis, pisikese joaga järveke. Palju rohelust ning puudel magas hästi palju suuri nahkhiiri.

Turnisime taaskord mäest ülesse ning tegime lõunapausi, kuumuse tõttu suurt söögiisu ei olnud, aga vett läks küll palju.

Siis sõitsime pargis veel ringi, nautisime imelisi vaateid. Viimaseks kohaks sel päeval jäi nelja kanjoni/kalju ristumispunkt. Täitsa lõpp, kui vägev see oli, sõnade ja pildiga seda suurust ning võimsust edasi anda kahjuks ei saa!

Kella kuueks oli meil kohaliku eco retrati restoranis laud kinni pandud. Toit oli super hea(mina panen alati kalaga täppi, poistele nende liha nii väga ei maitsenud). Pärast püha söömaaega nautisime kuuma õhtut.. Väga kuum oli, üks hetk kella üheksa aeg tuli lihtsalt mingi hull kuumalaine, nii et istusime ja tilkusime higist. Arvan, et umbes 40kraadi ja tuult ei kuskilt. Panime uue plaani paika ja magama.

Hommikul olime juba kuuest üleval, pakkisime asjad, sõime hommikust ja läksime sõitsime umbes 100km kaugusele spa pooli.

See oli mu lemmik koht kogu selle tripi juures, nii ilus ja mõnus, et pisar tuleb silma! Turnisime kaljust alla, jõudsime kohta, kus oli suur looduslik bassein, millesse voolas spa august(umbes 4m sügavune auk, kuhu sisse voolab väike kosk) mõnus jahutav vesi. Ma usun, et see koht ületab ka maailma parimad spad. Kujuta ette, kuidas lamad laavakividel, jahe vesi voolab sinu külje all, päike soojendab ning pruunistab keha, vesi vuliseb, pisikesed kivid teevad mashaazi.. Kõik on looduslik! Pärast seda basseini, liikusime edasi ja leidsime veel ühe ujumiskoha, kus ujusime kahe kalju vahel päris pikalt.

Siis sai kell juba piisavalt palju, et oma asjad ööbimiskohast peale võtta ja Tom Price poole liikuma hakata. Põhi eesmärk oli meil seal oma autorehvid korda saada ning toiduvarusid täiendada. Tahtsime õhtuks juba Coral Baysse jõuda.

Kahjuks nii ei läinud, üks rehvitöökoda oli kinni ja teisest öeldi, et saame alles järgmine hommik kell 7 tagasi tulles uued rehvid osta. Otsisme siis sealt linnast camping ala ning jäime ööseks sinna. Ujusime basseinis, poisid käisid Raineri autoga mäe otsas ning grillisime. Juhtus ka väike õnnetus, Raineril murdus võti süütelukku ära ning autot käima ei saanud, aga kuna meil oli kaasa oma isiklik mehhaanik Ivar, siis suutis sa käepäraste asjadega auto nii korda saada, et poisid said autot juhtmete kaudu tööle panna.

Hommikul ärgates sõitsime otse rehvitöökotta, kust vastu vaatas tühjus. Leidsime kuskilt omaniku numbri, kes ütles, et ta üldse puhkusel ja hetkel seal rehve vahetada ei saa. Siiani on meile mõistatuseks, et kes oli see mees, kes lubas hommikul meil asjad korda ajada. Õnneks leidsime linnast veel ühe töökoja, kus saime rehvid vahetatud.

Lõpuks saime Coral Bay poole edasi liikuma hakata. Teepeale jäime meile üks roadhouse, kus autost väljudes lõi kuum õhk meid peaaegu pikali. Ma pole kunagi(peale sauna) kuskil nii kuuma tundnud. Varjus oli 47 kraadi. Kujutage ette, mis siis veel päikese käes oli. Õhk ainult virvendas.

Õnneks jõudsime ilusti järgmisesse sihtpunkti kohale. Coral Bay on surfarite, sukeldujate ja snorgeldajte üks lemmik kohtadest Austraalias. Ma pole ilusamas rannas oma elu jooksul käinud, helesinine vesi ja valge liiv.. Paradiisirand! Poisid käisid snorgeldamas, mina lihtsalt nautisin vett, tuult ja päikest. Hiljem tegime camping alas omale kiirnuudli õhtusöögi ning läksime liivavallile ehitatus vaateplatvormile päikeseloojangut nautima.

Hommikul sättisime ennast kiirelt kokku ning võtsime suuna Shark Bay peale. Sihtpunktiks sai linn Denham(üle lahe kohale, kus ma nädalakese veetsin). Alguses mõtlesime, et sõidame pärast sealt otse Kalbarrisse, kuid kui kohale jõudsime ütles Märt, et tema tahab siia kindlasti ööseks jääda. Mõeldud, tehtud ja õnneks olime ilusti graafikus ka. Seal käisime ujumas, nautisime jälle helesinist merd, nägime dugongi(merelehm) ja vaatasime jälle kaunist päikeseloojangut.

Hommikul vara ülesse ning start Kalbarri National Pargi poole. Minu sooviks oli ära näha looduslik ja maailma kuulus Nature Window. Taaskord ilusad kaljud ja vägev maastik. Kui loodusime vaadatud, külastasime Kalbarri linna, käisime super mõnusas väikeses restoranis söömas ning hakkasime Perthi tagasi liikuma(600km).

300km enne Perthi sõitis meile vastu politsei, pööras ümber, pani vilkurid peale ja hakkas meile järgi sõitma. Sain oma esimese hoiatuse, kuna ületasin 7km/h kiirust.

Kella kümneks saime õnnelikult ja väsinuna koju. (30. Detsember)

Hommikul magasime suht kaua, sättisime ennast valmis ja läksime poodi õhtuks asju ostma. Eesti tüdruk Kaia oli meid vana-aasta õhtuks enda juurde kutsunud.

Tegime Kaiaga korraliku pidulaua - hapukapas, singirullid, seapraad, juurviljad, heeringas hapukoore sibula ja munaga. Laualt ei puudunud muidugi ka külm viin koos hapukurgiga.

Uus aasta sai vastuvõetud vaiksemalt, kui muidu, sest Aussidel on tähtsam püha alles tulemas, 26. Jaanuaril Austraalia päev, kus on võimas ilutulestik ning suured pidustused.

Kella kolme aeg mõtlesime, et käime klubist ka läbi, aga kohale jõudes pandi seda juba kinni, nii et ainuke mida nägime oli kaklus. Uue aasta hommikul logelesime niisama diivanil. Ja kuna sain lõpuks korraliku kööki, kus annab süüa teha, valmistasin majarahvale kartuliputru, hakklihakastet ja peedisalatit. Magustoiduks virsikukooki. Üle üldse olen küpsetamishoo jälle sisse saanud, nii et Ivar juba kurdab, et tervislikust eluviisist ei tule midagi välja, kui üle päeva neile kooki küpsetada tahan.

Nüüd oleme Ivariga ennast sisse sättinud majja, kus kõik inimesed Arukülast( Matu, Märt, Tiina, Mart). Ostsime omale mõnusa suure madratsi ja tegime toa hubaseks. Uue maja otsingud käivad ka, tahame Ivaria ja Märdiga midagi mõnusat leida.

Tööle sain hetkel ühe Itaallase juurde, kellel on kohvik nimega The Lounge Room On James. Otsin siiski tööd juurde, või midagi uut, kuna tunde saan sealt vähe. Tahaks ikka korralikult iga päev tööl käia. Ivar on hetkel bobcati peal ning teeb muid abitöid, esmaspäeval vestlus autotöökojas.

Tuli natuke pikk postitus, aga vähemalt sain kõik kirja :)

Kohe saab kolm kuud täis.. Aeg jooookseb

Jõuluõhtu