Thursday, May 14, 2015

Jõulud Balil

Jõuludel käisime Balil. Mina, Ivar, Teele, Raner, Kristo.
See oli minu üks ammustest unistuste sihtkohtadest. Ühel reedesel päeval tulime kõik varem töölt ära, et lennukile jõuda ja õhtuks olimegi Kutal. Kuta on Bali pealinn, mis on täiesti turististunud, enamasti ainult pidu ja pillerkaar ning shopping. Igal pool on purjus Austraalia noored, kes tulevad sinna, sest lennusõit on kõigest 3,5h, alkohol on odav ning võluseened legaalsed. 


Esimesel õhtul käisime ka meie peol, Sky Gardenis, ühes Kuta suurimas klubis, kus minu arust vähemalt 6 eraldi klubisaali. Kuna mina ja Ivar olime pisut väsinud, mõtlesime, et läheme varem hotelli ära. Nagu Aasia maades ikka, pead olema valmis, et kõikjal pakutakse sulle igasuguseid erinevaid teenuseid, seega olime me nendest pakkujatest nii tüdinenud ja ei pannud enam kedagi tähelegi ning kõndisime rahulikult käest kinni hoides tänava peal, kui taaskord tuli meie tagant rollerimees, kes pakkus küüti. Ütlesime, et ei soovi, aga ta pressis meie kahe vahelt läbi, seega pidime kahte lehte tõmbama. Sel hetkel, kui ta meie vahel oli, haaras mu kotist kinni ja tiris rihma pooleks ning järgmisel hetkel kihutas juba kümne tuule poole. Varganäo saagiks sai mu pool aastat vana Iphone ning paar dollarit. Väga kahju oli reisi nii alustada, kuid mis seal ikka, elu on kord ebaõiglane.
Hommikul tegime basseinis kerge supluse, ostsime mulle uue, väga paksu rihmaga, koti ja alustasime sõitu Ubudi poole. 


Sõit sinna oli imeline, ere päike vaheldus tume siniste äikese pilvedega, kõik oli nii roheline, värviline, õhk niiske ja kuum. Olin meile järgmiseks kaheks ööks Ubudi mõnusa hotelli kinni pannud, mis tõesti nägi välja nagu kuskilt jooga ajakirjast või Eat, pray, love filmist. Lisaks oli hotelli restorani agoda.comis väga soovitatud, seega läksimegi sinna õhtustama. Täiesti lõpp, kui hea saab söök olla, ma jumaldan aasiakööki, kuid see part oli seal midagi ebamaist!
Õhtul käisime veel linna peal. Ubud on kaunis jooga ja mediteerimislinn, ei ole seal mingisuguseid lõbustusasutusi või purjus lällavaid noori. Mulle väga meeldis see linn.


Järgmine hommik tuli meile üks tutvuste kaudu soovitatud autojuht meile järele, et saare peal ringi tiirutada. Esimeseks tahtsime kohe raftingu ära teha, mis oli väga vägev. Sõitsime keset dzunglit metsikul jõel, nägime mega ilusaid vaateid kaljudele, koskedele ja peidetud paradiisihotellidele. Pärast seda käisime kuulsat kassikaka kohvi joomas, vulkaani vaatega buffees söömas, kuulsaid riisiväljasid vaatamas, puutöökojas, hõbedatöökojas ja õhtu lõpetasime taaskord mega toiduelamusega.


Järgmiseks hommikuks oli meil buss vastas ning liikusime sellega ookeani äärde, et seal kiirpaadiga Gilile sõita. Tegemist on siis Gili saarestikuga, kuhu kuuluvad kolm saart: Gili Trawangan, Gili Air, Gili Meno. Saartel ei ole autosid, vaid liikumine toimub ainult kondimootoriga, rattaga või kohalike hobuste-eeslitega.
Trawangan on nendest saartest suurim ja elavam saar, kus peatub rohkem noori, ka meile valisime selle. Air on rohkem snorgeldamise, puhkuse ja niisama lebotamise saar ja Menot, nendest kõige pisem, kutsutakse mesinädalate saareks.
Sõit saarele kestis kuskil paar tundi ja oli nii mõnus, helesinine ookean, muusika ja külmad joogid. Kohale jõudes hakkasime endale hotelli otsima, mis võttis aega terve igaviku, sest kui kõik olid rahul, siis keegi ikka polnud ja lisaks olime reisile tulnud kõrghooajal, mis tähendas, et suvalisse hotelli sisse astudes ei olnud vabu tubasid nii naljalt saada. Kui lõpuks hotelli saime, olime kõik juba janusse ning nälga suremas, läksime sõime kõhud täis ja hakkasime saarel ringi vaatama.


Tegemist on siis pisikese paradiisisaarega, kus on valge liiv, helesinine vesi, vihma sajab väga harva ja kõik ongi nii relax, muresid tundma ei pea, ela päev korraga. Selle kolme ja poole päeva jooksul me lihtsalt nautisimegi head sööki, jooki, sõpru, muusikat. Käisime sõitsime jalgrattaga saarele ringi(umbes 5km) peale ning pea iga mõnesaja meetri pealt tuli ohhetus ja ahhetus, et küll on ikka ilusaid kohti maailmas olemas. Õhtuti saarel jalutades, kõnnid mööda mitmetest elavmuusika kohtadest, üks oli veel eriti märkimisväärt, kohalik reggae muusika koht, kus laulavad täiesti Bob Marley teisikud, õhkkond on nii mõnus, inimesed tõmbavad jointe, joogimenüüs on seenekokteilid.


Eelviimasel päeval võtsime Ivariga snorgeldustripi. Sõitsime pisikese paadiga ümber saate, tegime kolmes kohas peatuse, kus siis snorgeldasime. Ühes kohas oli laevavrakk, teises kohas kilpkonnad ja kolmandas saime kalu sööta ja neid hästi lähedalt vaadata. Põhjas olid ilusad korallid ning kõikjal ujusid kalakesed. Lõunat sõime Gili Airil. 

Lõpuks pidimegi hakkama tagasi Balile sõitma, vastu tuli meile seal sama tore autojuht, kellega olime juba ringi tiirutanud. Sõitsime kohta, kus sai igasuguseid veeatraktsioone proovida, ma ise sellest eriti vaimustuses ei olnud, aga teised küll käisid ja tegid seal. Pärast seda läksime juba Ubudi uude hotelli, kus olid ka peatunud Ivari ema ja isa. Pugesime vara magama, sest hommikul oli äratus juba enne kolme, et kella neljaks vulkaani jalamil olla. Võtsime ette matka tippu, et l osaks saada kaunist päikesetõusut. Midagi me nägime, kuid mitte seda õiget, kuna oli natuke pilvine, aga siiski, elamus omaette. Vulkaani tipus oli veel palju ägedaid ahve, kes olid päris sõbralikud ja tulid süüa lunima. Hiljem viis autojuht meid Püha vee templisse, kus saime ennast ise selles pühavees kasta ja palju soove soovida ja õhtul käisime Ubudis olevad Monkey F
orrestis ära, kus linna keskel olev park on paksult pisikesi nahaalseid pärdikuid täis. Enne sinna parki sisenemist on soovitatav kõik enda küljes olevad esemed ära peita, sest nad tulevad ja varastavad need lihtsalt ära.

Viimasel päeval sõitsime oma autojuhiga Kutale tagasi, leidsime endale mingi hotelli,kust võtsime ainult ühe toa ja ennast reaalselt kõik viiekesi sisse pressisime, sest me ei näinud vajadust mitu tuba võtta, kuna lennujaama pidime juba neljaaeg liikuma. Kogu sellest ööst sai ikka korralik naljanumber. Niisiis, kuna Kristole ei saanud piletit meie lennule, siis läks tal lennuk tunnike varem ja Teele läks temaga koos lennukasse ära. Mina, Ivar ja raner jäime veel magama ning mingi hetk ärkasime Ivariga selle peale, et Raner oli vetsus. Ivar vaatas kella ning sai aru, et peaksime juba ammuilma lennukas olema, nimelt oli tal äratuskell sätitud helisama ainult esmaspäev-laupäev ja jäigi nüüd pühapäeval helisemata. Meil läks aega alla kümne minuti, et riidesse panna, asjad pakkida ja juba taksos olla. Lennukasse jõudes nägime kohe Teelet, kes oli murest murtud, sest Ivari numbrit tal ei olnud, minul polnud telefoni ja raneril oli aku tühi, seega ta ei kujutanud ettegi, mis või kus me oleme. Olime viimased, kes check ini tegid ja lõpuks pidime lennukile jooksma, kuid kõik lõppes õnnelikult!



Seal sai nii palju värskeid puuvilju söödud


Raftingu vahepeatus

Selle vulkaani otsa ronisime

Viimane õhtu Gilil

Hommikusöök Gilil 
Kuna meil soojasid riideid kaasas ei olnud, siis hommikul vara vulkaani otsa ronides oli nii küll, et laenutasime endale alt joped. Tegime ossikükki ka

Päikesetõus

Lihtsalt paradiisis

Pühavees soovimas

Meie gäng laevale sõitmas

Ubudis

Kassikakakohv ja muud maitsvad teed

Kohalik püha

Gili Air

Kilbukonn




Tere hommikust musi!

Ahvipärdik

Riisiväljad



Wednesday, May 13, 2015

Sydney, WRC ja uus töö

Kui taaskord olime siia mandrile tagasi jõudnud, pidin mina uud tööd otsima hakkama. Sain lõpuks tööle ühte kesklinna kohvikusse, kust palju tunde ei saanud ja ega palgagagi kiita polnud, aga kuskilt pidin ju uuesti alustama. Omanik oli üks Serbia mees ja kohvikus töötasid peaaegu kõik tema perekonnaliikmed. Kohvik asus suure büroohoone fuajees ning hommikuti enamik töötajaid tulid ja võtsid sealt omale kohvi. Loomulikult oli omanikul kõikide klientide tellimused peas, ta võis kellaaja järgi juba kohvi tegema asuda, seega kui inimene ruumi sisse tuli, oli tal täpselt enda maitsele kohvi valmis.

 Septembri kuus käisime Ivariga Idakaldal Sydneyt uurimas ning WRC rallyt Coffs Harboris vaatamas. Idakallas on tõeliselt ilus ja roheline, palju tihedama asustusega kui Perthi ümbrus. Nägime ära võimsa ooperimaja nii päeval, kui ka öösel valgustatuna, käisime ühes kõrges tornis linnale vaadet nautimas ning puhkasime niisama. Siis võtsime rendiauto ning sõitsime ülesse Brisbane poole, et rallit näha. Rendiautoks oli pisike hyundai, mille katusel oli lahtikäiv mugav telk, seega ööbimise peale suurt raha ei läinud.
 Sain oma esimeselt WRC rallilt nii suure vägeva elamuse, et ei jõua juba ära oodata, mil järgmist vaatama saaks minna. Kuna saime läbi tutvuste team guesti piletid, siis oli nii äge servicet lähedalt ja üldse teiselt poolt, kui muidu pealtvaatajad näevad, vaadata. Nägin ära enda lemmik sõitjad, sain nendega pildistada ning meie naaberriigi sõitjaga, Jariga, juttu ajada. Lisaks olime muidugi kaasa elamas Eesti poistele, Ottile ning Raigole. Poistel just kõige paremini ei läinud, kuid siiski oli äge meie pisikest rahvust seal võistlemas näha. Coffsist tagasi sõites põikasime veel mägedesse, vihmametsa, loomaparki ning teistesse ilusatesse kohtadesse. Lisaks käisime loomulikult ka Palm Beachil, mis meile tuttav Kodus ja võõrsil seriaalist, sattusime sinna parasjagu võtete ajal. Kogu see lahesopike seal oli ääretult kaunis, super ilusad majad, mõnusad kohvikud ja ilus rannaäär.

 Idakaldal olles sain meili, et mind soovitakse intervjuule. Ma ise ei mäletanudki sinna kandideerimist, kuid miks ka mitte proovida, sest vana töö oli veel alles, aga uus tundus huvitavam. Kui kohtumisel käidud jäin vastust ootama. Töö pidi hakkama oktoobri lõpus, seega oleksin nii kaua veel kohviku tööd teinud. Kolmapäeval oli intervjuu ja reedel sain kõne, et kas ma ei tahaks kohe uuest nädalast lattu tööle tulla. Olin neile nii hea mulje jätnud ja abikäsi oli neil hetkel vaja, lisaks oli kõige positiivsem lugu see, et töökoht asus kodust alla kolme kilomeetri kaugusel. Selles kohas töötasin septembrist aprilli keskpaigani. Mulle hullult meeldis see ladu, inimesed olid super ägedad, sain endale igapäev järjest rohkem vastutusrikkamaid ülesandeid, õppisin arvutis erinevaid programme kasutama jne. Lõpuks ütles mu ülemus, et ei teagi, mis tegema hakkab, kui sellist personaalset assistenti enam kõrval ei ole.


Pildid vales järjekorras

Puud tõusevad taeva
Üks vihmametsamusi
Ootasime Otti ja Raigot ning vaade oli ka muidugi väga ilus
Maailmameitritega
Palm Beach aka Kodus ja võõrsil
Vihmamets
Kõige ilusam rallisõitja
Omad kutid
In action
Harbour Bridge
Ooperimaja
Suomen poika Jari-Matti
Volkswagen team
Iluspoiss Mikkelsen
Ivar voice of rally Colin Clarkiga

Käisime kodus

No nii, tundub, et seda põnevat postitust pidi natuke aega ootama, umbes aastajagu. Vahepeal arvasin, et ei kirjutagi siia enam midagi, kuid eile öösel enne magama jäämist lugesin ühe sõbranna blogi ning siis tekkis endalgi soov viimased sündmused, enne siit kontinendilt lahkumist, kirja panna. Kõige tipuks on mul praegu palju aega, nii palju, et tahaks juba sammud kodu poole seada, sest mida sa muud ikka teed, kui jalaümber on mingi kipsilaadne asi, mis ei lase korralikult tööd ega trenni teha. Alustan siis sealt, kust pooleli jäi, ehk siis eelmise aasta juuli. Mõtlesime Ivariga juba pikalt, et peaks suvel ikka koju minema , sest minu õde sai lapse, Ivari isal suur juubel ning väike koduigatsus kummitas ka. Piletid said ostetud juba märtsis, aga täpsemalt me sellest eriti kellelegi teada ei andnud. Ühel juulikuu õhtul lasime ennast Märdil lennukasse visata ja seiklus saigi alata. Hommikuks jõudsime Singapuri, kus päevakese veetsime ning turistile kohustuslikud vaatamisväärsused üle vaatasime. Õhtul uuesti lennukile ja hommikuks jõudsime Helsingisse, kus issi oli vanaemaga vastas. Sealt edasi läksime üllatasime mu õde, kus sain lõpuks kuue päevast Indrekut süles hoida. Nüüdseks siis kahekordne tädi Piia. Siis laevale, lõpuks kui kodumaa pinnale jõudime, oli ikka väga hea tunne. Liikusime poodi, kust ma lihtsalt ei suutnud ära valida, mida süüa tahan, Eesti toidud on ju nii head ja ammuilma olid selle neelud. Kui linnast liikuma hakkasime, helistas issi Liisule ja ütles, et Piia saatis talle aussist paki ning Liisule oli ka seal midagi sees. Liisukas jalutas rabasse samal hetkel, kui me ta autoga kinni püüdsime. Iss ütles talle, et tule see tagumine uks, seal on üllatus ja... see reaktsioon oli nii äge, Liisul ei tulnud ühtegi sõna suust välja! Edasi jõudsin veel Marise ära üllatada ja loomulikult ka Mirjami, kes pidas õhtul sünnipäeva, jalutasime Ivariga ta aeda ja armas Mirjam vajus mu kaela nutma ja naerma segamini. Ööbisime sarapikus, tahtsime veel peidus olla, sest põhi üllatus oli tegemata, Ivari isa juubel oli laupäeval. Kogu laupäev oli ärevust täis ja tunnid venisid, kuni lõpuks oligi aeg Mäele sõita. See oli nii äge, kui tulime kuuskede tagant välja ja mitte keegi ei saanud midagi aru! Sünnipäev oli väga äge, vara hommikul tuli plaan Raasikule minna ja hiljem tulime sealt veel rongiga tagasi. Edasi möödusid päevad sõpradega olles, rannas, Rally Estonial, Pärnus, pidudel ja palju muud. Võin öelda, et need kaks ja pool nädalat kodumaal olid super ägedad, Eesti ilmad olid perfektsed ja peod, sõbrad, pere, loodus panid i-le täpi. Panen teksti lõppu video meie üllatustest ja sõprade ning pere reaktsioonidest, kui nad meid oodatagi ei osanud.