Aeg läheb..

Kuna Liisi tuletas mulle meelde, et vahepeal muljeid jagaksin, siis mõtlesin midagi kirjutada.

Kohe varsti on kaks kuud täis ja aeg on nii kiiresti läinud. Mina töötan ikka hotelli/pubi baaris ja Ivar põllumehena. Elu on ilus, soojakraadid pidid basseinimehe andmetel nädalavahetusel üle 40 kraadi olema.

Tööpäevadel ärkan umbes üheksast(oleneb, kas hommikune või õhtune vahetus), söön, sätin valmis ja hommikune vahetus algab 10.30. Siis hakkab suur koristus pihta, tõmban tolmuimejaga igalt poolt, pesen mopiga kõik põrandad, koristan wc-d, panen baari matid ja trayd valmis, küürin igalt poolt veel kust saab(meil pikk nimekiri ning järjekord, kuidas mida millal teha), täidan coolroomi, toon teistest coolroomidest jooke ette, vaatan spiritsid üle jne. Kui list tehtud, siis igal päeval on veel oma üks eraldi ülesanne, nt pesekõik joogipudelite prügikastid ära või pese kõik puust seinad ja alused baaris ära jne. Ühesõnaga kella 10.30-16.30 möödub aeg koristades. Siis oleneb päevast, kas lõpetad iuba 16.30 või 17,18. Mulle meeldivad hommikused vahetused rohkem, sest saan peale tööd jooksma minna. Sunnin ennast 3-4 korda nädalas ikka jooksma. Enne õhtust vahetust on raske minna, kuna siis väljas veel liiga kuum ning jooksmine on lihtsalt enesepiinamine.

Pärast tööd ja jooksu, õhtusöök ning siis istun baaris ajan kohalikega juttu või vaatan filme. 

Õhtune vahetus lõpeb ametlikult 24.00, aga oleneb päevast, mõnikord saab varem tulema, kuna nädala sees ei ole hilja õhtul baaris enam inimesi.

Nädalavahetusteti on vastupidi, õhtul enamasti rahvast paksult täis, seega töö täies hoos ja logelemiseks aega ei ole. Kuna baar on ka kohaliku alkoholipoe eest, siis 23.45 hüüab meie ülemus üle rahava ja muusika "only takeaways", seega peame kiired olema ja korralikult takeawaysi müüma hakata. 24.00 seaduse järgi enam midagi müüa ei tohi.

Lisaks on siin tööl palju seaduseid, mida Eestis kuskil ei ole. Et alkoholi müüa ja baaris töötada, pead tegema RSA, ehk siis responsible alchol service ticketi. Seal testis nii palju selliseid seadusi, mis mulle uudisena tulid. Nt. ei tohi baaris töödates shotti ega mingit alkoholi maitstagi(jägermeistritöö oleks palju igavam), lisaks veel meie oma baari seadus see, et inimene saab endale osta ainult ühe shoti korraga ja pean kella vaatama, kui talle selle annan, sest pool tundi peab igal shotil vahet olema. Kui näen, et inimene purjus, siis enam talle müüa ei tohi(eestis tuleb pool kasumist purjus inimeste pealt). Ja palju muud veel, mis hetkel ei meenu.

 

Kaua me siin maal enam ei ole, kuna kohe varsti on Ivaril töö läbi ja tuuled viivad tagasi Perthi. Märt ja Ivar ajavad siin igapäev asju, et linna jõudes saaksime mõnusa maja üürida, kus ennast võibolla juba vähe kauemaks sisse seada. 

Natuke kahju on ikka ära minna, kuna farmi inimesed on toredad ja kohati pere eest. Hotellis on jõulud ees ning kiire aeg, loomulikult raske ka sealt ära tulla, aga kahjuks on meie aeg edasi liikuda ja mina ei saa üksi siia jääda. Mõned tüdrukud hotellis on ka lähedasteks saanud, küll aga kohtume Perthis.

Nüüd, kui juba kuupäevad enamvähem teada, siis on paigas ka see, et jõuludel oleme roadtripil. Suuna võtame Karijini national parki, mis juba google piltide pealt ajab kananaha peale. Uueks aastaks oleme tagasi Perthis ja otsime töö ning eks näeb, mis saab edasi. Austraalias kindlaid pikaks ette teha ei saa, tuleb elada päev korraga!! 

Olge tublid seal kaugel, hoidke külma eest! 

Piia

Panen ainukese pildi, mis mul hetkel ipadis on. Igaljuhul see ämblik vaatas mulle vastu eelmine nädal farmis koera jooginõu küljest, kui vett vahetama hakkasin. Ehmatasin nii hullult, et nõu lendas kaarega kraanikaussi ja sinna see jäi kuni farmi perenaise tulekuni. Ta puutus seda väheke, et saaksin pildi, kus ämblikul jalad harali ja ütles, et on küll mürgine, aga tema neid ei karda. 

Mis uudist?

Oleme nüüdseks Bruce Rocki kandis olnud juba natuke pikemalt. Kuna minul ei olnud siin farmis nii palju tööd, asusin ümbruses tööd otsima. Kirjutasin Narambeemi hotelli, mis asub farmist 75km kaugusele ja kohe tuligi kõne, et kas saan järgmine päev kohale tulla. Sõitsin sinna ühel teisipäeva hommikul, kohale jõudes olin üllatunud, et kas nii väikeses linnas asubki see pubi ja hotell, et mis tööd inimesed siin teevad ja palju neid üldse siin on. Sain kokku ülemusega(neljakümnendates äge naine Julie, kes on vist kõige otsekohesem inimene, keda tean, samas väga hooliv ja äge) ja hiljem Betty, kes on nüüdseks üle nelja aasta Austraalias elanud eestlane, töötab managerina. Tunne oli kohe parem, kui sain esimesed õpetussõnad eesti keeles. Esimesel nädalal koristasin hotelli tube ja olin kitchenhand õhtuti. Nüüd lahkusid kaks inglise tüdrukut, kes baaris töötasid ja baaris olen nüüd mina, koos uue saksa tüdrukuga ja Bettyga. Esimene hommik baaris oli hirmutav, kuna alustan 10.30, siis reaalselt koristad terve aeg. Pesed aknad igapäev seest väljast ja veel palju selliseid tegevusi, mida võiks teha korra kuus. Kuna aga Julie on puhtusefriik ja omade kiiksudega, siis teeme seda nii nagu tema meile tegevuste listi kirjutanud on. Kuna hommikul ja päeval eriti kliente ei ole, siis koristamine sisustab aega ka. Olen rõõmus, et saan oma baaritööd just nimelt õppida maakohas, kus mõned räägivad tõesti nagu kauboid või normaalsete sõnade asemel tuleb suust ainult släng. Lisaks on igale joogile veel oma hüüdnimi(neid jooke on väga palju). Pubi on ka alkoholipood, kust saavad takeaway drinke osta. Loodan, et see töö baaris tuleb mulle kasuks hiljem Pethis hea töö leidmisel, kuna siis juba kogemus olemas ning enamjaolt koksid ja jookide nimed selged. Nalja saab igapäev, sest kliendid on ägedad ja midagi ikka juhtub. Ühel päeval tuli Julie vend ja ütles, et tahab Stones´it, ma küsisin, et mis asi see on, seletas, et nagu rocks(kivid). Mina hakkasin siis mõtlema, et ei ole küll sellist jooki siin näinud. Küsisn, et kas sa mõtled nagu weed, et tahad get stoned(pilve tõmmata?). Läksin siis Betty juurde ja ütlesin, et kas see mees tahab kanepit või midagi, äkki on meil salajane äri, millest ma veel kuulnud ei ole? :D Tegelikult tuli välja, et see on hõõgvein nimega Stones. Reedel ja laupäeval on baar inimesi täis. Põllutöölised, ehitustöölised, teetöölised jne noored tulevad aega veetma. Minu jaoks olid need kaks kõige raskemat õhtut siin, aga elasin üle, naeratus näos ja nautisin seda. Õppisin kahe õhtuga nii palju, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Pidid koguaeg jooke serveerima, toidutellimusi võtma jne. Lisaks kui tellimusi hetkel pole, siis lihtsalt lobised klientidega. Nendega on siin äge rääkida, sest on ka palju bäkkereid, jagame kogemusi, räägime reisimisest ning üleüldse elust olust. Siin juures tahaksin rääkida natuke inglise keelest. Kuna minu suur hirm on olnud inglise keele rääkimine sõprade, tuttavate ja eestlaste ees, siis ei teadnud isegi Ivar siia tulles, kui palju ning kuidas ma inglise keelt tegelikult oskan. Hirm tuli mul keskkoolis, kus mõndade armastatud, mõndade vähem armastatud õpetaja K.S tegi mulle selgeks, et keelt ma ei oska, veel vähem on mul asja inglise keele eksamile, mille ma raudselt läbi kukun. Seega olin võtnud endale juba hoiaku, et keelt ma ei oska. Kuid siin ma olen, Austraalias, töötan baaris, räägin kohalikega juttu ja tunnen ennast hästi. Loomulikult ei ole mul super hea keel, rääkimata sõnavarast ja kohutavatest ajavormidest, saavad inimesed minust aru. Olen saanud oma hirmust üle ning tunnen, et õpin iga päevaga aina juurde. Olen olnud viis nädalat siin ja tunne on hea. Veel Narembeenist, kuna vahetused on mul, kas hommikuti või õhtuti, siis sõltuvalt ilmast ja tujust otsin omale seal tegevusi. Vahepeal käin Julie juures basseini ääres päevitamas ning ujumas, tal on kuus koera, kellega on tore mängida ka. Lisaks on kogu linnaksele ehitatud suur korralik bassein, kuhu saan täitsa tasuta minna. Seal veedan ka aega. Lähedal on soolajärv ja õhtuti on selle ümber mõnus joosta. Pühapäeviti võetakse paat(Julie ja ta mehe) ja minnaks 10km kaugusele soolajärvele, kus saame sõita veelauaga, suuskadega, põlvelauaga, donutsiga jne. Kohalikud on seal ja veedavad mõnusalt aega. Esimene kord kartsin vette minna, kuna igalt poolt on kuulda neid hirmulugusid krokodillide ning veeloomade kohta. Õnneks on see järv nii soolane, et isegi taimestik ei kasva seal, nii et lauaga sõitmise ajal uperkuutidega vette lennates, ei pea midagi kartma. Täna on mul vaba päev ja tulin farmi. Tööpäeviti olen enamasti hotellis, kus on meil tasuta söök ja elamine. Õhtul hilja pimedas farmi sõita pole hetkel eriti turvaline ka, kuna kängurudel jooksuaeg, seega võib neid kõikjal teepeal kohata. Õnneks ma ei ole neid veel õhtuti näinud ja nii peal loodan mitte näha ka!!! Homme hommikul sõidan hotelli tagasi ja siis töötan nädalalõpuni. Loodan, et Ivar tuleb reede õhtul mulle sinna külla, siis saan talle ka seal kohalikke näidata ning saame koos midagi ette võtta. Laupäev tuleb arvatavasti päris kiire, kuna olen tööl ka uue tüdrukuga ning Julie poeg saab 19 ja sünnipäev toimub pubis. Pärast tööd lähme arvatavasti kuhugi edasi istuma. Pühapäeval loodetavasti soolajärvele. Hetkel ongi vist kõik oluline kirja pandud! :)

Esimesed nädalad

Kuumad tervitused Bruce Rockist(üle 40 kraadi)! Kuna ma just suurem asi kirjutaja ei ole, kuid perekond, sõbrad ja sugulased tahavad teada, kuidas meil siin läheb, siis üritan midagi kirja panna. Saabusime siia mandrile natuke rohkem kui kaks nädalat tagasi. Hommikul kell kuus ootasid meid lennujaamas Märt ja Madis. Poisid olid nii rõõmsad, et näevad lõpuks oma küla inimesi. Siis läks Matu tööle ning Märt oli meie jaoks päeva vabaks võtnud. Käisime nende majas pesemas, vaatasime esimesed vaatamisväärsused ära ja siis suundusime oma ajutist elukohta vaatama. Kui tuba üle vaadatud, liikusime kaubanduskeskusesse, kus Märt oli nagu õpetaja ja ütles/näitas, kus mida teha. Seega saime reedega korda aetud panga, taxfile, telefoni, interneti. Õhtul sõime poiste juures ja jõime ka natuke. Pärast suundusime King´s parki, kust oli super vaade õhtusele Perthi kesklinnale. Rääksime seal Aruküla elust ning jaurasime niisama. Hiljem külastasime casinot ja sõitsime North bridgel ringi. Laupäeval magasime poole kolmeni(ajavahe), käisime ostsime toidukraami, läksime poistele külla, passisime niisama ja koju magama tagasi. Pühapäeval alustasime tööotsinguid. Siin on selline leht nagu gumtree, kust võib kõike leida. Niisiis, tegime oma kuulutused sinna, et otsime tööd jne. Esmaspäeval läks tööotsimine edasi. surfasime koguaeg gumtrees. Mina sain juba pakkumisi, aga neid eriti tähele ei pannud, kuna mehed, kellel oli igav hakkasid ebamääraseid sõnumeid saatma. Lisaks tegi Ivar teisipäeval omale whitecardi ka ära, mis annab väikese eelise ehitusele tööle saada. Mina sain teisipäeva õhtul kõne Eesti tüdrukult, kes peatub Shark bays ühe mehe juures. Nüüd sai tal kaks nädalat täis ja tahab linna tagasi tulla, aga reegel see, et otsid uue inimese asemele. Seega sain mina oma esimese korraliku tööpakkumise. Pidin sõitma neljapäeva õhtul Shark Bay poole, mis jääb siis Perthist ülesse, 1000km põhja poole. Tööks on seal maja korrashoid ja väga hellitatud koerte hoidmine :D kes mind hästi teab, siis koerad ja mina oleme lahutamatud! Palk seal suur ei olnud, kui koht on selline, kuhu sa niisama kunagi minna ei saa. Õhtul viisid Märt ja Ivar mind bussi peale ja peale 10h bussiga keset kõrbe sõitu, olin hommikuks kohal ühes bensiinijaamas, kus mind ootas Lõuna-Aafrikast pärit Hein. Hakkasime siis sealt maasturiga edasi liikuma. Olime juba natuke sõitnud, kui Hein näitab, et näed seda mäge seal, sealt sõidame me üles. Väike lootuskiir mu peas ütles, et äkki seal taga ongi koht, aga eiiiii, kus sa sellega.. neid mägesid tuli ja tuli.. ülesse-alla. Vahepeal oli ookeani ka näha, kuid siis kadus seee jälle mägede taha. Peale mitme tunnist sõitu, nägin lõpuks helesiniseid soolvaväljasid, mille järgi sain aru, et nüüd kohe kohal. Räägin siis pisut lähemalt Shark Bayst. Tegemist on kinnise alaga, kuhu saad sisse ainult loaga. Luba ei ole lihtne taotleda, kuna seadused seal kandis lihtsalt ei luba igat suvalist turisti sinna. Inimesed, kes seal elavad töötavad põhiliselt soolakaevanduses. Sealt tuleb üks maailmaparimatest sooladest, mis läheb spordijookide ja ravimite sisse. Linnakeses on 60 maja ja kõigil on vesi ja elekter tasuta. Seal on kolme õpetajaga kool ning oma väike pubi/tavern, kuhu inimesed reede õhtul kogunevad. Kehtestatud on omad seadused, mille rikkumisel sind sealt lihtsalt välja visatakse. Näiteks kalapüüdes on igal kalal oma kindel suurus, mil sa tohid selle kaasa võtta. Pink snapper, mida mina seal püüdsin, pidi jääma vahemikku 50-70cm. Sain mitu 48cm, aga pidime need tagasi laskma, kuna 2cm liiga pisike. Ühel juhul neelas kala sööda koos konksuga alla ja suri, aga oli ka pisike, siis viskasime ta ikka tagasi, sest loodus teeb oma töö ja meie peame seadustest kinni pidama(teised kalad sõid ta alla minutiga ära). Kui seal näiteks 100ml kütust maha läheb, tuleb see koht pinnast välja kaevata ja ära puhastada. Ja kui taime hävitad, siis tuleb sinna sama uuesti asemele istutada. Shark Bays toimus laupäeval "Octoberfest", kus jõid saksa õlu, jäljendasid saksa toite ja tantsisid. Pühapäeval käisime jettyga sõitmas, mina väga sügaval sõita ei julgenud, kuna kartsin haide sisse ümber lennata. Esmaspäev kuni kolmapäev ärkasin mis kell tahan, tegin hommikusöögi, käisin koertega jalutamas, koristasin ja nautisin niisama. Õhtuti tegime Heiniga tavaliselt koos süüa ja ta õpetas mind Lõuna-Aafrika toite tegema. Kolmapäeval sain 21. Esimest korda elus olin sünnipäeva hommikul üksida, eemal lähedastest. Päeva peale rääkisin skypes issi, õe Mari, venna Kristjani ja kallite Liisu-Katsiga. Hiljem tuli Hein koju ja tegime süüa, õpetasin talle eesti moodi kartuliputru(nad siin teevad juustuga) ning kõrvale pink snapperit, super hea kala. Pärast sööki, kui ma tavaliselt hakkasin lauda koristama, ütles, et Piia istu.. Täna sinu sünnipäev ja siis tõi mulle paksult shokolaadiga kaetud mudakoogi(ma olen hull shokolaadi järele, lisaks olin kurb, et polnud juba pikka aega midagi küpsetada saanud). Ühesõnaga oli see üllatus nii armas ja ma sain kaua oodatud mudakooki! Neljapäeva hommikul startisin ühe Uus-Meremaalasega Perthi poole tagasi. Umbes 9h sõitu ja olingi tagasi Sorrentos. Räägin nüüd lähemalt meie uuest pakkumisest. Teisipäeva hommikul helistas mulle üks mees, kes küsis kus peatun ja kellega. Nimelt otsis ta tuttava farmi töölist. Kuna seletasin talle ära, et mul boyfriend hea töökas, mehaanik ja vajadusel traktorist, hakkasime me teda väga huvitama. Kolmapäeval helistas juba farmer ise ning Ivar sai farmeritega laupäeval kokku, siis kui mina ära olin. Ta läks juba pühapäeval nendega, 250km Perthist sisemaa poole, Bruce Rocki kaasa. Siin on suured põllud, kust nad siis iga päev vilja võtavad. Mina tulin Ivarile järgi järgmine laupäev. Koristan selles farmis, aga seda tööd ei ole palju, seega aitavad farmerid mul siia lähedale kuhugi tööle saada. Lihtsamaks liikumiseks kavatseme nädalavahetusel lõpuks auto osta, siis saab iseseisvalt Perthi liikuda ja siin ringi vaadata. Loodan, et saite mingi ülevaate. Piia