Mis uudist?

Oleme nüüdseks Bruce Rocki kandis olnud juba natuke pikemalt. Kuna minul ei olnud siin farmis nii palju tööd, asusin ümbruses tööd otsima. Kirjutasin Narambeemi hotelli, mis asub farmist 75km kaugusele ja kohe tuligi kõne, et kas saan järgmine päev kohale tulla. Sõitsin sinna ühel teisipäeva hommikul, kohale jõudes olin üllatunud, et kas nii väikeses linnas asubki see pubi ja hotell, et mis tööd inimesed siin teevad ja palju neid üldse siin on. Sain kokku ülemusega(neljakümnendates äge naine Julie, kes on vist kõige otsekohesem inimene, keda tean, samas väga hooliv ja äge) ja hiljem Betty, kes on nüüdseks üle nelja aasta Austraalias elanud eestlane, töötab managerina. Tunne oli kohe parem, kui sain esimesed õpetussõnad eesti keeles. Esimesel nädalal koristasin hotelli tube ja olin kitchenhand õhtuti. Nüüd lahkusid kaks inglise tüdrukut, kes baaris töötasid ja baaris olen nüüd mina, koos uue saksa tüdrukuga ja Bettyga. Esimene hommik baaris oli hirmutav, kuna alustan 10.30, siis reaalselt koristad terve aeg. Pesed aknad igapäev seest väljast ja veel palju selliseid tegevusi, mida võiks teha korra kuus. Kuna aga Julie on puhtusefriik ja omade kiiksudega, siis teeme seda nii nagu tema meile tegevuste listi kirjutanud on. Kuna hommikul ja päeval eriti kliente ei ole, siis koristamine sisustab aega ka. Olen rõõmus, et saan oma baaritööd just nimelt õppida maakohas, kus mõned räägivad tõesti nagu kauboid või normaalsete sõnade asemel tuleb suust ainult släng. Lisaks on igale joogile veel oma hüüdnimi(neid jooke on väga palju). Pubi on ka alkoholipood, kust saavad takeaway drinke osta. Loodan, et see töö baaris tuleb mulle kasuks hiljem Pethis hea töö leidmisel, kuna siis juba kogemus olemas ning enamjaolt koksid ja jookide nimed selged. Nalja saab igapäev, sest kliendid on ägedad ja midagi ikka juhtub. Ühel päeval tuli Julie vend ja ütles, et tahab Stones´it, ma küsisin, et mis asi see on, seletas, et nagu rocks(kivid). Mina hakkasin siis mõtlema, et ei ole küll sellist jooki siin näinud. Küsisn, et kas sa mõtled nagu weed, et tahad get stoned(pilve tõmmata?). Läksin siis Betty juurde ja ütlesin, et kas see mees tahab kanepit või midagi, äkki on meil salajane äri, millest ma veel kuulnud ei ole? :D Tegelikult tuli välja, et see on hõõgvein nimega Stones. Reedel ja laupäeval on baar inimesi täis. Põllutöölised, ehitustöölised, teetöölised jne noored tulevad aega veetma. Minu jaoks olid need kaks kõige raskemat õhtut siin, aga elasin üle, naeratus näos ja nautisin seda. Õppisin kahe õhtuga nii palju, kuna muud võimalust lihtsalt ei olnud. Pidid koguaeg jooke serveerima, toidutellimusi võtma jne. Lisaks kui tellimusi hetkel pole, siis lihtsalt lobised klientidega. Nendega on siin äge rääkida, sest on ka palju bäkkereid, jagame kogemusi, räägime reisimisest ning üleüldse elust olust. Siin juures tahaksin rääkida natuke inglise keelest. Kuna minu suur hirm on olnud inglise keele rääkimine sõprade, tuttavate ja eestlaste ees, siis ei teadnud isegi Ivar siia tulles, kui palju ning kuidas ma inglise keelt tegelikult oskan. Hirm tuli mul keskkoolis, kus mõndade armastatud, mõndade vähem armastatud õpetaja K.S tegi mulle selgeks, et keelt ma ei oska, veel vähem on mul asja inglise keele eksamile, mille ma raudselt läbi kukun. Seega olin võtnud endale juba hoiaku, et keelt ma ei oska. Kuid siin ma olen, Austraalias, töötan baaris, räägin kohalikega juttu ja tunnen ennast hästi. Loomulikult ei ole mul super hea keel, rääkimata sõnavarast ja kohutavatest ajavormidest, saavad inimesed minust aru. Olen saanud oma hirmust üle ning tunnen, et õpin iga päevaga aina juurde. Olen olnud viis nädalat siin ja tunne on hea. Veel Narembeenist, kuna vahetused on mul, kas hommikuti või õhtuti, siis sõltuvalt ilmast ja tujust otsin omale seal tegevusi. Vahepeal käin Julie juures basseini ääres päevitamas ning ujumas, tal on kuus koera, kellega on tore mängida ka. Lisaks on kogu linnaksele ehitatud suur korralik bassein, kuhu saan täitsa tasuta minna. Seal veedan ka aega. Lähedal on soolajärv ja õhtuti on selle ümber mõnus joosta. Pühapäeviti võetakse paat(Julie ja ta mehe) ja minnaks 10km kaugusele soolajärvele, kus saame sõita veelauaga, suuskadega, põlvelauaga, donutsiga jne. Kohalikud on seal ja veedavad mõnusalt aega. Esimene kord kartsin vette minna, kuna igalt poolt on kuulda neid hirmulugusid krokodillide ning veeloomade kohta. Õnneks on see järv nii soolane, et isegi taimestik ei kasva seal, nii et lauaga sõitmise ajal uperkuutidega vette lennates, ei pea midagi kartma. Täna on mul vaba päev ja tulin farmi. Tööpäeviti olen enamasti hotellis, kus on meil tasuta söök ja elamine. Õhtul hilja pimedas farmi sõita pole hetkel eriti turvaline ka, kuna kängurudel jooksuaeg, seega võib neid kõikjal teepeal kohata. Õnneks ma ei ole neid veel õhtuti näinud ja nii peal loodan mitte näha ka!!! Homme hommikul sõidan hotelli tagasi ja siis töötan nädalalõpuni. Loodan, et Ivar tuleb reede õhtul mulle sinna külla, siis saan talle ka seal kohalikke näidata ning saame koos midagi ette võtta. Laupäev tuleb arvatavasti päris kiire, kuna olen tööl ka uue tüdrukuga ning Julie poeg saab 19 ja sünnipäev toimub pubis. Pärast tööd lähme arvatavasti kuhugi edasi istuma. Pühapäeval loodetavasti soolajärvele. Hetkel ongi vist kõik oluline kirja pandud! :)