Natuke aega eemal: Uued tööpõllud

Viimasest postitusest on juba nii palju möödas, et pean mõtlema mida tehtud, kus käidud ja mis üldse uudist.

Parim uudis on see, et kaks kuud asja ajamist ning saime lõpuks oma maja. Asume Ballajuras, mis on umbes 7km meie vanast elamisest, kesklinnast kaugemal. Maja on suur, mõnus kodune. Nelja suure magamistoaga(meil Ivariga veel oma vannituba), kahe elutoaga, lahtise köögiga, mõnusa tagaaiaga, suure garaaziga ja konditsioneeriga. Hetkel oleme siin kolmekesi, aga varsti tulevad Tiina ja Mart ka siia.

Räägin siis käikudest. Ühel vabal päeval käisime Ivariga Whiteman loomapargis. Seal saime lähedalt vaadata Loomi, mida eriti enam mujal maailmas ei ole ja siin on nad looduskaitse all. Jalutasime känguru aedikus, kus saime neid sööta ning katsuda. Lisaks olid eriti meeldejäävad koaalad, vombat ja opossum.

Vabadel päevadel oleme ikka proovinud randa jõuda. Ostsime bodyboardid ka, millega saab lainetel sõita. Vahepeal on laine nii suur olnud, et võimatu on üldse seal vees midagi teha, kohati ajab hirmu nahka.

Ivar sai meil vahepeal 26, kuna ma pidin õhtul tööl olema, seega tegime hommikul pannkoogid Mäetalu moodi ja sõime mu tehtud oreojuustukooki.

Eelmine pühapäev oli Austraalia päev, mis on siin kõige suurem püha. Kogu linn on lipuvärvides ja hommikust peale toimuvad erinevad üritused. Mina olin hommikul kohvikus tööl ja poole päeva pealt ütles ülemus mulle, et saan aru, et tahad juba koju minna, seega sain ühest ennast koju sättima ja liikusime siis Ivari ning Märdiga ühte parki, kus Merle ja Toodo ning suur hunnik eestlasi piknikku pidas. Sõime jõime seal, mingi hetk hakkasime kesklinna liikuma, et ilutulestikku näha. Ma ei ole kunagi nii võimast ilutulestikku näinud, väga äge oli! Kusjuures sellest saigi mu viimane tööpäev kohvikus, sest uueks plaaniks oli farmi minek. Õnneks leidsin endale kohe asendaja, Heleni, meie Dianella majast.

Ühel laupäeval korraldasid meie vanad/esimesed majakaaslased Sorrentos kokteilipeo, kuhu mina, Ivar ja Märt ka oodatud olime. Panime ennast viksilt ning viisakalt riidesse ja läksime peole. Mõnus istumine ning tutvusime uute inimestega. Peo käigus tuli jutuks Kerdi ja Ailari farmi minek. Ütlesin, et oleks ka huvitatud, kuna farmipäevad peab ära tegema ning mida varem, seda parem. (Ivar saab arvatavasti Eesti kevadel/Aussi sügisel meie vanasse farmi külvama minna, seega ma peaks ise kuhugi minema) Triinu oli eelmine aasta seal töötanud ja sai hästi ülemustega hästi läbi, seega ei jäänud meil muud üle kui kõik koos farmeri juurde kohale sõita ning ennast ära näidata.

Räägin tööst lähemalt. Meie ülemus pakub viinamarja koristus teenust erinevates istandustes. Tal on olemas suured kombainid, mis korjavad viinamarja. Enne selle kuulmist arvasin ma siiani, et viinamarju korjatakse käsitsi. Igaljuhul, töö toimub öösiti, kuna päeval on liiga kuum ja viinamarjad peavad olema maha jahtunud. Seega oleme viimastel päevadel tööle läinud 9-10 aeg õhtul ja olenevalt koristust vajavate ridade arvust läheb meil aega. Üks hommik sain kell üheksa voodisse ning täna öösel veerand viis. Minu tööks on hetkel olnud spottimine. Öeldakse ridade arv, siis vaatan kuidas neid jagada, nii et chaser binil ja kombainil oleks hea vagude vahele keerata. Näitan taskulambiga kuhu vahesse peab chaser bin minema ja teen risti postile ning näitan kombainile, millist rida võtma hakkab. Vaatan marjade kasvu vahe, mille järgi pannakse kombainil korjamismehanismi kõrgused. Kui korjamine käib, vaatan üle kui puhtalt võetud on. Kui juhtub, et masin teeb tööd mustalt või näiteks viinamarju on maas palju ja taimed saavad palju kannatada, anna kohe juhile teada ning vaatame, mida peab muutma. Töö on suht must ja kleepuv, kuna masina taga käies pritsib viinamarja mahla nii palju peale, päeva lõpuks oleme nii kleepuvad, et vastu seina joostes kleepuksime sinna tõenäoliselt kinni. Aga need viinamarjad.. Neid ei anna poe omadega võrreldagi. Nii magusad, värsked, söö palju tahad. Keset ööd kilomeetreid kõndides on hea energiaallikas. Lisaks sõidsin ühel päeval chaser biniga ka. Vanem john deer, kui eelmises farmis, aga sain hakkama. Tööks on siis vagude vahel sõitmine ning kombain laseb kõik viinamarjad tagaolevatesse binidesse. Vagu on kitsas ja pead jälgima, et kuhugi posti sisse ei sõidaks ning et kogu viinamari täpselt kasti läheks, sest kombainijuhil on seda raske jälgida, tema töö on võimalikult otse sõita, mitte poste ja taimi kahjustada.

Praegu on hommikud/päevad rasked olnud, kuna kindlat reziimi pole veel kujunenud, seega magamine käib jupiti ning kohati on täitsa zombi tunne. Aga eks varsti harjub ära ning tööd on umbes kaks kuud, sel juhul pole hullu. Hetkel käime tööl umbes 13km kaugusel meie majast, täna öösel lähme juba võibolla kaugemale. Järgmisel nädalal sõidame Margaret Riverisse, kus elame karavanpargis. Seal on palju tööd ning suured istandused, seega kolin natukeseks meie mõnusast kkodust välja.

Mainin veel ära suured ämblikud, kelle võrgud on ehitatud risti ridade vahele. Mina kui suuuur ämbliku foobik olen vähemalt nende kartusest üle saanud. Pimedas vagude vahel joostes ei saa lihtsalt midagi teha, kui käega võrk katki lüüa ja edasi minna. Harvad pole ka need korrad, kui võrku ei märka ja jooksen näoga sinna sisse. Siis puhastad ennast sellest eriti kleepuvast ämblikuvõrgust ja loodad, et kuskil selja peal sul sõbrake ei roni.

Ivar on labourer, ehk siis tööline, kes teeb objektidel enamasti kõike, mis teha vaja. Palk on hea ning töökaaslased ka. Tööd pidi palju olema, seega temal ka muret ei ole.

Siit siis selline kokkuvõte, vabandan kui jutt keeruline või süsteemitu tundub, kuid vabandan ennast sellega välja, et käisin öösel tööl ja aju ei tööta veel kõige kiiremini!